Pildistaja Annika Metsla.




Oli mini fotosessioon aga kokku saime 58 üli ilusat pilti
millest on väga väga raske oma valikut teha.


pidevalt puhub külm tuul ja sajab päevad läbi vihma, siis ega sea õues mõnus polegi.
seda ilusti korras hoidnud ja ka ilusamaks teinud. Rõõm on näha, et talu ei seisa ja ei mädane vaid elab oma elu edasi. Ka mängivad seal lapsed ning tunda on, et seal teatakse mida tehaks ja kaasatakse tegemistesse ka lapsed. Meeletu nostalgia oli seal käies. Kohad kus me vilja sisse rajad tegime ja pimedani mängisime. Koht kus me kraavis tuld tegime ja emailpoti kaanel proovisime pannkooke küpsetada. Näha lauta kuhu me igal kevadel kohe jooksime, et tallesid sülle võtta ning hiljem kandsime oma hoolealuste eest hoolt. Koht kus ma lakast 3m kõrguselt kividele sellili alla kukkusin. Koht kus me hobuse kaarikuga ei suutnud keerata ja kraavi sõitsime jne jne jne. Meeletult mälestusi. Loodan, et minu lastel on sama ilus lapsepõlv kui minul see oli. Kahju
, et ei ole enam maa kohta kus lapsed loomadega tutvust saaksid teha. Nüüd tegime Tallinna-Pärnu tee ääres Ares peatuse ja vaatasime hobuseid ning pärast talust tulles tegime ühe lauda juures peatuse, et Grete saaks lähemalt lehmi vaadata. Pai ta neile teha ei julenud aga mina ja Birgit tegime nii mõnegi pai. Järgmine aasta tahaks mõneks päevaks kuskile turismitallu minna kus Grete saaks tutvuda tõelise talu eluga ja loomadega. Ehk saab ta siis rohkem aru kust piim tuleb ja millest tehakse leiba.
See pilt on tehtud Mai laste ühissünnal juuni alguses.
