Birgit on komandeeringus

Plaanisime juba pikalt Frediga omale väikest puhkust. Vanematele sobis oktoobri lõpp. Seega pühapäeval (oli vist 25-l) viisin Birgiti Pärnu ja tulin esmaspäeval Birgiti lõunaune ajal Gretega tagasi koju. Gretele tuli teisipäeval Fredi ema järgi ja nad sõitsid rongiga siis koos vanaema juurde. Paljud tuttavad arvasid kaht asja - kohe hakkad lastest ilmatult puudust tundma ja teiseks hoiatasid, et me omavahel igavusest riidu ei läheks. Oi kui vähe nad meid tunnevad. Me armastame lapsi tohtutult aga iga inimene vajab aeg ajalt auru välja laskmist. Võtan päevadelt viimast ja puhkan ning teen asju mis pikka aega on kogunenud minu märkmiku ridadele. Kodus on nii vaikne ja puhas. Teiseks ei riidle me Frediga kunagi, vaid väga harva on meil eriarvamused.
Aga otseloomulikult siis ka Birgitist. Birgit nõuab tähelepanu kõikidelt sõnadega "emme, emme". Nii ka mammalt ja papalt. Muidu ütleb ka mamma ja papa välja. Muidugi on tal tegemist koeraga. Koera selga ronitakse, koera kallistatakse, koera musitatakse, koeraga mängitakse palli ja käiakse jalutamas. Eriti ta meist veel puudust tunda ei oska. Igal juhul saavad ilusti hakkama. Vaid äratus on hommikul 6.30. Sest enne Pärnusse minekut oli kella keeramine. Oma kodus kui Birgit proovis ka ärgata varem sundisin ma teda edasi magama. Vanematel see ei õnnestu.
Hammas on tal kah tulemas, ülemine viimane lõikehammas ja selle peale ütleb "aia". Söömisega on tal ka seal kehvad lood nagu siingi. Nüüd tuleb küll selle jutu peale igatsus peale. Lõpetan parem ja kirjutan nov alguses jälle kuidas ta minuga uuesti kohtumisel käitus.