Paberimajandus

Selleks, et lapsele puuet saada tuleb läbida bürokraatia kõikvõimalikud vormid. Esiteks tuleb täita avaldus ja see anda arstile kes oma poolse paberi täidab ning selle siis Pensioniametile edastab. Avaldus mida vanem peab täitma on üks sama kõikide puuete puhul ja ka sünnist kuni 100 aastase puhul. Seega seal näiteks küsimused, et kas saad tööd teha ja kas vajad abi söömisel või riietumisel jne. Birgit ei vaja abi näiteks söömisel, sest ta saab ju rinda. Aasta pärast kui ta sööb ise ei vaja ta kah abi, sest parema käega saab ilusti lusikaga suhu pista. Puue aga antakse 2-3 aastaks. Kartsin, et kui kirjutan, et vajab abi kõiges, siis süüdistatakse mind selles, et tahan lapsele rasket puuet ja rohkem raha saada. Seega kirjutasin teatud küsimuste alla näiteks nagu kas on vaja riietumisel abi, et praegu abi vaja ei ole aga tulevikus võib olla vajadus.
Sain Pensioniametist kurja kõne. Kõigepealt pidin kuulama 2-3 min jäktuvat mulinat, et kui rumal inimene ma olen, et avaldust kirjutada ei oska ning kuidas ma suudan kirjutada, et minu 3 kuune ei vaja söömisel ja riietumisel ning pesemisel abi. Raske oli juttu katkestada, et küsida, mida siis teha. Mul lihtsalt pole aega nende juttu kuulata. Lubati siis vastavalt nende vajadustele see paber ära parandada.
Läks paar nädalat ning tuli kiri siis Rehapilitatsiooni plaani tegemiseks. Kui tavaliselt on järjekorrad sinna 3 kuud, siis leidsin Imikute ja Puuetega laste keskuse, kus järjekorda ei olnudki. Toredad inimesed töötavad seal kah. Leidsime sobiva aja ja läksin kohale. Kohal oli 5 inimest - Rehapilitatsiooniplaani koostaja, psüholoog, sotsiaalametnik, arst ja füsoterapeut. Ajasime veidi juttu, vaadati laps üle ja täitsime ühe dokumendi lisa ning lubati nädala või kahe pärast ühendust võtta. Nüüd just reedel käisin siis Rehapilitatsiooniplaanile ehk Rehale allkirja andmas. Lisaks tahtis logopeed Birgitit näha. Natukene naljakas tundus, et miks logopeed tahab 4 kuust last näha aga eks selleks, et olla kindel, et häälitseb ilusti ja keelekida ei ole või midagi sellist. Igatahes arvati, et poole aasta pärast võiks uue ülevaatuse teha.
Ahjaa. Birgit räägib juba sõna "emme". Grete ütles samavanalt "Emm", mis hiljem emmeks üle läks. Aga Birgit juba tõesti kutsub emmet.
Nüüd siis ootan järgmist kirja. Rehapilitatsiooni kokkuvõte koos arstide arvamusega peaks järgmine nädal postkastis olema. Lisaks on võimalus, et pean veel Pensioniametisse minema kah veel mingile dokumendile allkirja andma. Siis peaks puude dokument käes olema.
Rehapilitatsiooniplaani järgselt saame siis füsoterapeudi juures 2 x nädalas võimlemist. Kuna füsoterapeudil oli vaba aeg siis saime esimese võimlemise kätte ja järgmine juba järgmisel nädalal. Siis kui selle osa oleme ära teinud on plaan ehk Värska sanatooriumisse aeg kirja panna. See jälle bürokraatia masina veski, et kahes kohas teenust ei saa. Selleks, et Värskasse end järjekorda panna pean olema füsoteraapiaga lõpetanud ja selle kohta saadetakse kiri Pensioniametisse, et siis on võimalik registreerida end Värskasse järjekorda. Aga asi seegi. Ning riigi poolt on toetus veidi üle 1000 krooni ning Tallinna linna poolt peaks olema 850 kr. Plaanin selle raha Birgiti arvele koguda ning investeerida. Eks ta siis teab suurena paremini mis selle rahaga teha. See annab talle võimaluse valida millist haridust ja kus ta tahab omandada näiteks. Või kasutada seda raha hoopis sõrmede ilukirurgia peale.
Selles suhtes tunnen, et Birgitile on need kõik riigi ja linna poolt asjad antud boonusena. Aga kui Birgit esimest võimlemist sai, siis vaatasin millised on teised puudega lapsed ja kui üks ema rääkis mingitest rohudest või jalatugedest mis tavahinnaga maksavad 7000 kr, siis sain aru, et toetus võib olla neile ikka väga väike.
Eks annan jälle teada, mis paberimajandus veel kaasa toob.